Nii tihti oma elus inimestena unustame ära kui hästi meie tegelikult Eestimaal elame. Mõelge korra Aafrika lastele, kes elavad väga suures vaesuses ja šokolaadi saiast( mida ma praegu söön) võivad nad ainult unistada, kui sedagi. Või kui me mõtleme nendele kristlastele, kes elavad Indias või Iraagis (või kus iganes), kus ainult sellepärast, et sa usud Jeesusesse Kristusesse, sind võidakse tappa. Väga paljudes maades on kristlased tagakiusatud ning nii mõnigi elab vangis. Kui suur võimalus ja privileeg on, et meie kallil Eestimaal on usuvabadus. Keegi ei tule sind maha lööma sellepärast, et sa oled kristlane ja kuulutad evangeeliumi või korraldad Athenas iga pühapäevaselt teenistusi. Me peaksime selle eest tänulikud olema ja mõtlema selle peale, kui meil on raske või meie usku kritiseeritakse või kui tunneme, et meid ei aksepteerita kristlasena olles. Mõelda vaid Jeesus suri meie eest ristil. See lause on kuidagi kirikuelu mullis nii tavaliseks muutunud ja nii enesest mõistetavaks. Kuid ma leian, et iga kristlane peaks just selle lause tähenduse endale selgeks mõtlema. Just need ülestõusmispühad ma võtsin endale eesmärgiks, lugeda hästi põhjalikult Piiblist Jeesuse kohtumõistmise, ristile mineku ja ülestõusmise kirjakohad läbi. Neid kirjakohti lugedes ma lihtsalt tundsin, et see mida Jeesus juba ainult minu pärast on teinud-see on midagi nii uskumatut ja imelist ja nii tänuväärset. See pani mind siiralt mõtlema sellele, kui Suur on Tema armastus. Jeesus kannatas meie pärast ristil, sest ta tahab, et meil oleks võimalik Jumala juurde tulla läbi Tema ilma, et me peaks tänapäeval Jumala juurde tulemiseks kasutama ohvriloome ja preestrite abi. Ma olen varem ka seda teadnud, kuid sageli see ununeb ja ma ei väärtusta seda igapäevaselt.
Tänulikkusest veel rääkides pean siiralt üles tunnistama, et ma ei oska olla tänulik-või vähemalt mulle endale tundub, et ma ei suuda emotsioonides välja näidata kui tänulik ma mingi asja pärast kellelegi olen. Toon ühe näite: Laura ja ta pere( Remmelid) ostsid mulle Inglismaale lendamiseks lennupiletid, et ma saaks koos Jakobi, Laura ja Avega Newspringi konvertsile minna. Ausalt kui me esimest korda oma inboxi nägin ei osanud ma midagi Meegole(kes selle kirja saatis) mitte midagi vastu kirjutada. Ning samuti nendega koos olles, kui nad tõstatasid Inglismaale reisi teema üles ei osanud ma oma tänulikkust väljendada. Kuid südames olen siiamaani ÜLITÄNULIK. See tähendab mulle väga palju. Kuid siiamaani küsin, et MIKS just MINA!? Ma ei ole ju seda väärt. - sageli inimesed arvavad, et ma teen koguduses palju tööd ja jõuan igale poole. Kuid ise ma näen, et ma vb suudaks midagi palju enamat. Ning paljud imetlevad, et ma olen nii tubi jne. - kuid ma tunnen, et see on vale-ma ei ole täiuslik ja ka ei saa selleks.
Toon teise näite: Täna (26.04) olin kodus ja lahendasin matemaatika ülesandeid nind pidime Lauraga 20.30 pildistama minema ning kui emme käest luba küsima läksin, et välja minna, siis üllatas ema mind eitava vastusega ning ütles, et tule parem koristama-minu esimene mõte oli, et päris tulengi. Kell 20.17 ja ta tahab, et ma hakkaks koristama. Ma olin suht pahane ta peale ja torisesin. Kuid kui ma hakkasin järele mõtlema, siis meenus mulle, et Minu Ema teeb mulle peaaegu iga päev süüa, ta peseb minu riideid, koristab IGA PÄEV mu väikse õe segadusi ning koristab üldiselt meie elamist (kus on 8 tuba) annab mulle söögi või niisama tarbeks raha. Mõistsin, et mul ei ole absoluutselt õigust tema peale pahane olla, see et ta harva palub abi, ei tohiks mult tükki küljest võtta ega mu tuju rikkuda. Kuid mul oli meeletult raske olla rõõmus ja tänulik, et saan teda aidata-ma ei saa aru, miks mul on nii raske olla tänulik inimestele. Kõige lõpuks ütles mu ema: "Tubli oled Iren!", "Aitäh!". Kas tegelikult ei oleks pidanud mina seda ütlema!?
